Madhouse Tarot loomise tõuke andis 20. sajandi alguses mitu aastat hullumaja seinte vahel veetnud mehe päevik, mis sattus autorite kätte juhuslikult. Selle päeviku märkmed ja joonistused olid nii kõnekad, ilmekad ja dramaatilised; igal detailil oma eriline tähendus ja koht. Sellest tulenev tõuge uurida ja analüüsida sügavuti inimese transformatsioone ja psühholoogilisi seisundeid viis autorid antud taropaki loomiseni.

"Kas sa oled hulluks läinud?! Kas sa oled aru kaotanud?!! Sul on kruvid täiesti lahti! Ta on hull!!” – kas Sa pole neid sõnu sadu kordi öelnud või kuulnud?

Nende sõnade välja paiskamiseks kulub vähe. Lihtsalt tuleb avada suu.

Vastu seina visatud tass puruneb.

Pommi lõi ju tavaline inimene. Keegi teine andis käsu see lõhata ja keegi täitis käsku, visates selle sihtpunkti suunas.

"Meie" ja "nende" vahel on hägune piir; paljud meist on seda kogemata rohkem kui korra ületanud. Mõned kõiguvad sellel iga päev, nagu köielkõndija, kuid nad on ikkagi "meie". Ja "meie" teame, et on olemas lävi, millest üle "meie" saame "nendeks". 

Ja kui meid on hullumajast välja kirjutatud, ei tähenda see, et oleme "terved". Lihtsalt, meist saab  samasugune nagu kõik, sulandume massi...  Alles eile olid Sa Napoleon. Naer, südantlõhestavad karjed, kurjakuulutav vaikus, surevad silmad, nihkes näoilme, märatsemine – ei midagi uut. Päris elu. 

Salapärased hinge deemonid on meie isiksuse varjatud osad, mida me avalikult ja vabatahtlikult teistele ei näita. Ja kas isegi julgeme neile otsa vaadata. Just varjutöö on see, mille tõttu see pakk mind nii väga köidab. Sirge ja selge, kohati ka halastamatult sirge infoga, valgustab ta ka kõige sügavamle peidetud varjud. Iseasi, kas ma neid näha soovin.